Ümberringi on talv. Lumi ja jää. Tardumus. Loodus on justkui surnud. Kuigi mõni innukas tihane mõnel päikselisel päeval saabuvat kevadet siutsub ning päike juba väheke soojendab, on ikkagi talv. Pikk külm, mille taandumine võtab aega.

Ajuti on eluski talveaeg. Mõnikord kuid. Vahel ka aastaid. Mõni mure või raskus, mis kestab. Korraks justkui tuleks sulapäev, aga pakase võim naaseb. Valu lähedase pärast. Pereliikme tervisemure, millele (kiiret) lahendust ei ole. Keerukad suhted. Kaotus. Ebakindlus. Hirm. Tunne, et enam ei jaksa, ei oska, lained löövad üle pea. Teinekord näib Jumalgi kauge olevat. Mõistusega tead üht, aga kogemuslikult on maad võtnud vaikus ja tardumus.

Õnneks on meil Piibel, mille tõotustest võime kinni haarata. Jumala Sõna kinnitab: „Ükski, kes usub [Jeesusesse], ei jää häbisse“ (Rm 10:11). Jumal ütleb: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!“ (Hb 13:15). Ka Jumala kogudus – üksteist toetavad liikmed (Ef 4:16) – on suur kingitus. Et õe või venna kõrval tegutseda, rõõmustada, ülistada, aga ka koos nutta, palvetada, vaikida.

Tänu Jumalale, talvekülm möödub! Päike käib kõrgemalt, kevad tuleb. Vahel hilinemisega, aga tuleb. Ka elu talvised perioodid saavad läbi. Issand on ustav ja kannab. Hoidkem Tema ligi nii mäetipul kui orupõhjas – meiega on kõige lootuse Jumal (Rm 15:13).

Juhiabi Kerli Valk