Matteuse evangeeliumi 4. peatükis loeme, kuidas Jeesus kutsus esimesed jüngrid: „Ja Galilea järve randa pidi kõndides nägi Jeesus Siimonat ja tema venda Andreast noota järve heitvat, nad olid ju kalurid. Ja Jeesus ütles neile: „Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad!” Ja nad jätsid kohe oma võrgud sinnapaika ning järgnesid talle.”

Siimon Peetrus ja Andreas olid esimesed, keda Jeesus kutsus oma jüngriteks. Lugeja on järgmine paljude seas, keda Jeesus kutsub veel tänagi. Jeesus nimetas loetud tekstis, et ta teeb neist inimesepüüdjad. Paistab, et seos kalapüügiga on ilmne, kuid eks selline nimetus sobib ka neile, kes kalapüügimaailmas selle otseses mõttes hoopis võhik on. Kristlane on inimesepüüdja, kalur, vaimulik töötegija. Iga kristlane on seda.

Kui inimene julgeb nimetada end kristlaseks, anda oma elu elavale Jumalale, siis sellega kaasneb teatud eesõigus, kuid ka teatud vastutus. Kristlasel on eesõigus esindada Jumalat, kuhu iganes ta peaks minema – nagu riigi diplomaat välisreisil teiste ametnikega kohtumas. Eesõigus laieneb nii kõige nooremale koguduse liikmele kui ka kõige väärikamas vanuses olevale. Ei ole nii, et vaimulikku tööd teeb ainult pastor, juhatuse esimees, noortejuht või eestpalvetoa juhataja. Iga kristlane on vaimuliku töö tegija. See on kristlase eesõigus ja ka tema vastutus – esindada Jumalat.

Siim Kork, noortejuht, pastori abi