Iga kodu tuleb pidevalt puhastada tolmust, panna asjad tagasi õigetesse kohtadesse ja teha regulaarset remonti. Kui seda kaua aega ei tee, siis on lõpuks vaja suurpuhastust või kapitaalremonti. Midagi sellist oli 16. sajandiks juhtunud kristliku kirikuga. See oli sajandite jooksul võtnud külge mittekristlikke nähtusi ja vajas puhastamist – nii õpetuses kui juhtimises.
Mis siis oli viltu läinud? Õndsusest oli kujunenud „äri“. Patu kustutamiseks sai osta(!) endale patukustutuskirju, lahkunud lähedaste õndsuse tagamiseks sai tellida raha eest missa. Oli tekkinud ka terve hulk eksiõpetusi, mis ei läinud kooskõlla Piibliga. Puhastustuli: et pärast surma peab kristlane kannatama oma pattude tõttu. Pühakute ja neitsi Maarja austamine. Pühakute luude pühaks pidamine. Jne.
Palju oli viltu läinud ka juhtimises. Kirikus sai tähtsaid ametikohti osta raha eest. See raha läks paavsti ja piiskoppide luksusliku elustiili toetamiseks. Silmakirjalikkus ja kombelõtvus: preestritelt nõuti tsölibaati, aga tegelikkuses olid paljudel preestritel, piiskoppidel ja isegi paavstidel püsivad armukesed – nende lapsed vajasid jällegi sooje ametikohti. Pole siis ime, et oli tekkinud laialdane rahulolematus. Paavsti ilmeksimatuse ja jõupoliitikaga mindi nii kaugele, et nii Luther kui Calvin nimetasid paavstlust suisa antikristuseks. Vaja oli usupuhastust.
Aga kuidas on võimalik, et kirikus saavad asjad nii viltu minna? Üheks suureks põhjuseks on see, et usk ja võim olid pikka aega olnud liiga lähedased. Ühtpidi tundub see õilis mõte: kogudused võiks riigi abil kehtestada õigeid eluviise ja õiget usku. Teisipidi hakkab ka kirik siis ajapikku tegema ja õpetama asju, mis on kasulikud võimulolijatele. Piibel kutsub üles valitsejaid austama ja toetama. Aga kogudus kui organisatsioon peab hoidma riigist teatud distantsi – selleks et olla valguseks ja soolaks. Jeesus ütles enne oma kinnivõtmist: „Kui minu kuningriik oleks sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Aga minu kuningriik ei ole siit“ (Jh 18:36).
Seal, kus riik ja kirik on liiga lähedasteks saanud, on alati juhtunud, et kirik võtab endale külge asju, mida Jeesus pole tahtnud. Seepärast oli vaja 16. sajandi usupuhastust.
Kindlasti vajavad kogudused usupuhastust jätkuvalt. Ning ka meie igaühe usk vajab ikka puhastamist: „Et te oleksite laitmatult puhtad meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval“ (1Kr 1:8).
Pastor Leho
