Ühtpidi võiks arvata, et uskumisega on nagu armastusega: seda kas on või ei ole. See tuleb siis, kui see tuleb. Aga kui järele mõelda, siis ega armastusega ka päris niiviisi pole: kui inimest üldse ei tunne, siis ei saa teda armastada. Ja sageli on nii, et kui kedagi rohkem tundma õpid, siis armastad ka rohkem.

Jumalasse uskumisega on samamoodi. Jeesus ütleb: „Igaüks, kes Isa on kuulnud ja temalt õppinud, tuleb minu juurde“ (Jh 6:45). Paulus ütleb Jeesusesse uskumise kohta: „Mida te olete õppinud ja saanud ja kuulnud ja näinud minult, seda tehke“ (Fl 4:9). Tuleb välja, et Jumalasse uskumisega ei ole niiviisi, et mõni usub ja mõni ei usu – ja pole midagi parata. Uskumist on võimalik õppida. Mitte niivõrd koolitarkuse mõttes – ka seda võib –, vaid eelkõige Jumala tundmist ja Jumala tahtmise järgi elamist.

Kogudus ongi koht, kus koos õppida tundma Jumalat ja Jeesust ja Püha Vaimu. Kui sa arvad, et tead uskumisest pigem vähe, siis kutsun sind Alfa kursusele, kus vestleme 11 teisipäeval ristiusu praktilistest põhitõdedest. Aga kui oled Jumalasse uskumisega kaugemale jõudnud, siis kogudus on ikka see koht, kus juurde õppida: teenistustel, kodugruppides, noorteõhtutel, pühapäevakoolis, aga ka ise kaasa teenides. Kas või seda, mida ütleb Jeesus: „Õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik.“

Õnnistatud tarkusekuud sulle!

Pastor Leho Paldre