Alfa kursuse kohta kuulsin sõbrannalt just siis, kui olin oma esimese teadliku appihüüde Jumala poole teele saatnud ja tõelist rahu kogenud. Nii teadsingi, et just see kursus on minu järgmiseks sammuks.

Olen pikalt olnud enesearengu otsingutel. See on tähendanud üksikut elu sisimas. Pidevad omaette mõtisklused, lugemised, mõned ahhaa-momendid, kuid sinna see kõik paratamatult jäigi. Lähedased elasid rõõmuhetkedele korraks kaasa, aga siis olin jälle üksi. Nii möödus palju aastaid, kuni saabus see õnnis päev, mil Jumal juhatas mind Alfa kursusele. Ja ma läksin. Ja ma osalesin. Isegi aktiivselt! Ja mis selgus? Esimest korda tundsin, et ma pole üksi ja on suur tõenäosus, et sel korral (või pigem, et nüüdsest alates) ei jäägi ma üksi.

Kõik, mida Alfal kuulda, näha ja kogeda sai, oli suurepärane! Eriliselt kerkis esile koguduse mõiste, mis alguses oli tundunud ehk kõige vähem huvipakkuv. Sain lisakinnitust tänu ühele kursusel osalejale, kellelt küsisin midagi, mis just oli hakanud hinge kriipima ja millele tal oli imeline vastus. Nüüd mõistan koguduse tähtsust ja vajalikkust, et usus areneda ja usus püsida. Üksi Piiblit lugeda, usu teemadel videoloenguid vaadata vms on tore, kuid see on piiratud ja habras koht, kus olla. Ent kogeda seda võimast väge, mis tekib, vesteldes nendega, kes samuti usuvad – see on midagi suuremat. Enam pole üksiku-tunnet. On täidetud ja ankrus olev tunne.

Lõpetuseks jagaksin veel üht pisiasja. Kui vastata küsimusele, mida Alfa kursus mulle andis, siis naeran endamisi, et lisaks sain ka 11 magamata ööd. Kõik need 11 toredat teisipäeva tekitasid palju mõtteid ja küsimusi, mis mind terve öö üleval hoidsid. Aga need ööd ei olnud piinavad, need olid võimsad! Täis minu enese kõnelusi Taevase Isaga, pattude andeks palumisi ja teiste eest palvetamisi.

Seega aitäh, Alfa kursus! Lisaks kõigele muule heale on minu unetud ööd nüüdsest lihtsalt taevalikud!

Alfa osaleja Maris Laidre