Seitsekümmend aastat tagasi tuli Kolgatal kokku venekeelne hulgake – mitte juhuse tahtel, vaid Jumala kindla käe abil, kes hetkegi ei kaota. Kolgata juhatus volitas venekeelse töö eest vastutama kaks diakonit, Hendrik Toodejüri (Hoppe) ja Julius Mölleri. Esimene venekeelne teenistus peeti 12. veebruaril 1956. Sisuliselt võttis töö juhtimise varsti üle Pjotr Spiridonov.
Mida on kõik need aastad teinud Jumal? Seda, mida alati: ehitanud oma kogudust, üks hing korraga, üks põlvkond teise järel.
Praegu on Tema sõrmejälgi näha kõikjal.
Elukogenud pühad, kelle palved on pidanud vastu aastakümnete katsumustes, istuvad kõrvuti noorte peredega, kelle hiljuti leitud usk on täis imetlust. Tudengid ülistavad koos teismelistega, avastades, et Jumal on lähemal, kui nad arvasid. Ja avatud silmade ning südametega lapsed kuulevad esimest korda, et Jumal, kes lõi tähed, tunneb neid nimepidi.
Eelmisel aastal sai ühest pühapäevakooli rühmast kaks. Koolieelses vanuses lapsed ja koolilapsed avavad oma Piiblid ja avastavad, kuidas iidsed sõnad ikka veel puudutavad, kõnetavad ja kutsuvad.
Aga see, mis mind kõige enam liigutab, on noored naised. Mitmed neist on südame kutsel asunud tegema lastetööd. Eelmisel aastal läbisid kaks neist koolituse, et õpetada Jumala Sõna lastele; sel aastal järgivad nende eeskuju veel kaks. Nad ei istu kõrvaltvaatajatena. Nad alistuvad, et teenida.
Ja siis on Kolgata naised – selle koguduse vaikne, kindel ja ustav selgroog. Nad teenivad ilma tähelepanu tõmbamata. Nad palvetavad lakkamata. Nad annavad kulude üle arvet pidamata. Ilma nendeta ei oleks see teenimistöö see, mis ta on. Taevas peetakse arvet iga märkamatu ustavuse teo üle.
Jumal tõstab esile ka mehi, kujundades neist juhid, kes jutlustavad, hoolitsevad väikegruppide eest ja teenivad vaimulike juhtidena oma kodudes, juhtides armastusega, mitte jõuga.
Seitsekümmend aastat. Ja Jumal ei ole lõpetanud. Sama käsi, mis tõi kokku selle kogukonna seitse aastakümmet tagasi, hoiab seda ka täna. Kolgata lugu ei ole inimliku pingutuse lugu. See on lugu Jumalast, kes ei jäta oma rahvast.
Selle loo parimad peatükid on veel ees.
„Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni! Aamen.“
(Ef 3:20–21)Vladimir Lukyanov, Kolgata venekeelse töö juht