Aastal 1739 trükiti esimene eestikeelne Piibel. Aastaks 2039 plaanitakse välja anda uus tõlge. Selleks on Tartu Ülikoolis tööd alustanud 9-liikmeline tõlkijate rühm koos hulga nõuandjatega. Tõlgitakse algkeeltest: Vana Testamenti vanaheebrea ja aramea keelest, Uut Testamenti vanakreeka keelest.
Milleks uus piiblitõlge?
Praegu kasutuses olev tõlge valmis 1968. aastal. Nii mõnigi on küsinud minu kui piiblitõlkija käest, et milleks meile üldse uut tõlget vaja. Sellele küsimusele on võimalik vastata lihtsalt või põhjalikult. Lihtne vastus oleks, et iga põlvkonna vältel meie emakeel paratamatult muutub. On sõnu, mida kasutatakse vähem ja mille tähendus on ähmastumas. Samas tuleb keelde uusi sõnu, mis on paremini arusaadavad.
Põhjalikum ja sisulisem vastus on, et piiblitekstiga peaks süvitsi tegelema iga põlvkond – nii selle ilu kui ka valuga. Seda tehes ei unusta me suurt tööd, mida meie eelkäijad on teinud, et Pühakiri oleks loetav ka meie kaunis eesti keeles.
Mäletan ilusat vestlust sarnasel teemal oma doktoritöö juhendaja, uue piiblitõlke eestvedaja Urmas Nõmmikuga. Meie täheldus oli, et humanitaarteadustes (eriti usuteadustes) on väga raske midagi radikaalselt uut väita ja avastada, kuid ikkagi on igal põlvkonnal vaja oma usuteadlasi – et hoida elus usuteaduslikku mõttelugu ja sõnastada tuntud tõdesid viisil, mis kõnetab ka tänapäeva inimest.
Mida läheb vaja uue piiblitõlke jaoks?
Esiteks on selleks vaja teadust. Ei piisa lihtsalt siirast usust ja tahtmisest (kuigi ka sellel on oluline roll). Tõlketöö on teadustöö, mis nõuab teadmisi ajaloost, keeltest, kultuurist ja teoloogiast. Sisuliselt on vaja kõiketeadjat, et Piiblit edukalt tõlkida, ja just seetõttu ongi meie meeskond mitmekesine. Teaduse vajadus tuleb eriti ilmsiks, kui mõista, et piiblitekst, mida loeme, on erinevate ürikute põhjal rekonstrueeritud tekst. Piiblit ei tõlgita ühe kindla teksti põhjal. Aluseks on mitmed vanad käsikirjad, mis vahel erinevad üksteisest. Tõlkija peab mõistma neid erinevusi ja tegema
teadliku valiku, millist teksti järgida. Näiteks Joeli raamatu 1:17 salmis (“Seemneivad mulla all on tahkunud kõvaks, tagavarad on rüüstatud; aidad on lammutatud, sest vili on ikaldunud”) on neli haruldast vanaheebrea sõna, mida mujal Piiblis ei esine. Vanaheebrea keelt ei kõnele tänapäeval enam ükski rahvas, seega ei saa niisuguste sõnade tähendusi üheltki emakeelselt kõnelejalt küsida. Üks võimalus nende sõnade tähendus kindlaks teha on vaadata nende vasteid esimeste sajandite piiblitõlgetest kreeka ja ladina keelde. Paraku pole need tõlked alati täpsed ja sõnasõnalised. Näiteks Joel 1:17 algus vanast kreeka Piiblist tõlkides oleks “Mullikad on lautades”. Eriti keerulistel juhtudel tuleb sõnade tähendusi otsida samast sõnast tuletatud muude sõnade abil, seda nii vanaheebrea kui ka selle sugulaskeeltes.
Piiblitekst vajab põhjalikku läbitöötamist, et saada võimalikult tõetruu tõlge. Just sellise töö tulemusel on kogudusel võimalik lugeda Jumala antud ilmutust, et selle kaudu Teda tundma õppida.
Sander Tulk, diakon, juhatuse liige