Kuidas jõudsid ristimiseni ja Kolgata kogudusse?
Olen üles kasvanud Kolgata koguduses, isegi enne sündi olin seal kogu aeg kaasas. Nõukogude ajal peeti pühapäevakooli salaja kodudes. Mäletan armast tädi Valli Tarsingut, kes meile tunde andis, ehkki süstemaatilist õpet polnud. Igal pühapäeval olin vanematega kirikus, kuni saabus hetk, mil tuli isiklikult otsustada – kas Jumalaga või mitte. Äratusnädalad olid tollal tavapärased: igal õhtul jutlus, sageli rõhutati vajadust pöörduda. Ühel sellisel õhtul, kui jutlustas Osvald Talts, otsustasin ikka koos Jumalaga edasi minna. Olin teismeline, umbes 13–14. Ristiti mind 16aastaselt, sest nooremaid koguduse liikmeks ei võetud. Vanas Kolgata majas oli poo-diumi all bassein, sinna soojendati pottidega vett. Kogudusega liitumine tundus loomulik samm, sest olin seal kasvanud. Ristimine ei muutnud mu elu äkiliselt, aga andis kindluse, et hoian usus „ankrust“ kinni.
Oled 50 aastat olnud koguduse liige. Kuidas on kogudus aidanud sind elus ja usus? Miks on oluline olla koguduse liige?
Minu jaoks on kogudus olnud kasvukeskkond – pere ja kuuluvusgrupp. Noortelaagrid toimusid vene ajal salaja ja üsna metsikutes tingimustes, ürglooduse keskel. Neid korraldasid koguduse noored ise ja need olid mu elu kõige ägedamad sündmused. Eestvedajate seas olid vanemate inimestena Harri Haamer, Ermo Jürma jt. Kogudus oli usus kasvamisel suureks toeks. Seda ei saa võrrelda olukorraga, kus loed üksi kodus Piiblit. Õpetust oli palju: kaks teenistust pühapäeval, piibli-tunnid, noorteõhtud jne. Paljud koguduseliikmed olidki mu pere: ema, isa, õed-vennad. Õe Üllega laulsime koos koorides. Ka köögi-tarkust õppisin koguduses vanemaid perenaisi jälgides. Nüüd sooviksin ise kedagi nooremat õpetada.
Mida soovitaksid tänastele kogudusega liitujatele?
Kui oled noor ja elad üksi, saab kogudusest justkui pere. Väikeste lastega on keeruline aktiivselt koguduses osaleda, aga kui lapsed on suureks saanud, ei taha ka üksi kodus olla ja tuledki kogudusse nagu pere sekka. Uutele liitujatele soovitaksin kohe leida mõne töö või väikese ülesandegi, kas või kord kuus kohvikus aidata või nõusid pesta – et mitte jääda ainult pealtvaatajaks, vaid kasvada kogudusega kokku. Kui oled noor lapsevanem, siis on juba suur asi, kui saad teenistusel käia ja lapsed pühapäevakooli viia.
Leian, et tänapäeval ei võeta meeleparandust sisemiselt väga tõsiselt ja siis juhtub nii, et minnakse ühel päeval ära. Aga ise peab ka suure osa tööst ära tegema: mõtlema, sõna uurima, koguduses kaasa lööma. Ja kindlasti ei tohi unustada andestamist – koguduses tuleb andeks anda, mitte solvumise pärast eemalduda. Leian, et uskliku elus peaks olema nii, et kui mingi jama sisse oled sattunud, siis tuleb meelt parandada ja tagasi tulla, ja mitte eemale minna.
Tiinat küsitles Mare Sumberg