Piibel õpetab, et Jumal on püha ja õiglane ning armastab oma loodut, k.a inimesi. Piibel kõneleb ka sellest, et iga inimene on oma Loojast võõrandunud – teinud pattu – ning patu tagajärjeks on osaduse katkemine Jumalaga ning lõpuks ka igavene hukatus. “Patu palk on surm” (Rm 6:23).
Armastav Jumal ei saanud jääda selles olukorras passiivseks pealtvaatajaks ning saatis appi oma poja Jeesuse. Jeesus sündis ja elas inimesena inimeste keskel. Ta õpetas, milline on Jumal ja Taevariik ning kuidas õieti elada. Jeesus tervendas paljusid inimesi jumaliku väega ja andis paljudele uue lootuse eluks. Kogu elu jooksul ei teinud ta pattu – aga just patt on see, mis eraldab inimesi Jumalast, ja just patu pärast peab inimene surema. Seepärast, kui suri Jeesus, siis ei olnud tema surm mitte karistuseks tema enda patu pärast, vaid tema surm jäi “üle”. Igaüks, kes tunnustab, et Jeesus suri tema patu pärast, sellele ei arvesta Jumal enam tema pattu. Sellisele inimesele andestab Jumal tema patu ja taastab vahetu suhte Jumalaga. Jeesus on võtnud tema karistuse enda peale. Kui inimene usub ainult Jumalasse, aga ei ole andeks palunud oma pattu ega palunud, et Jeesuse surma arvestataks tema pattude karistusena, siis pole sel inimesel tegelikku osadust Jumalaga ja ta peab lõpuks igavesti surema. Seepärast on vaja uskuda Jeesusesse, mitte lihtsalt mingisse Jumalasse.
Kolmandal päeval pärast surma äratas aga Jumal Jeesuse surnuist. Seega, Jeesus elab ning kutsub üles kõiki inimesi tema päästest osa saama. Jeesus ütles: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.” Piiblist loeme, et kellegi muu läbi ei ole päästet, kelle läbi meid päästetaks. Nii sõltub iga inimese igavikuline saatus usust Jeesusesse Kristusesse. „Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu” (1Jh 5:12).
Jakob Gill