Arvan, et selle küsimuse juures on märkimisväärne roll eelarvamustel. Mis küll võiks olla see „nii palju”? Ja kas tõepoolest „peab” loobuma? Ma tõepoolest riskin oma selgitust pakkudes, et see ei haaku kõigi võimalike eelarvamustega.
Kõigepealt seda, et kristlaseks saamine on otsus ja valik ning iga valik tähendab mingisugust loobumist. Üksnes väga ebapraktilistes filosoofiates on võimalik, et korraga saab valida mingi asja ja sellesama asja vastandi. Kui keegi hakkab meremeheks, siis samal ajal metsavahi ametit pidada on pigem võimatu. Kui keegi otsustab saada kristlaseks, siis ta tõepoolest peab loobuma olemast mittekristlane. Aga läheme praktilisemaks.
Üks kristluse põhilisi ideid on see, et Jeesuse Kristuse lunastava ristisurma alusel antakse meile andeks meie patud. See tähendab, et kristlane peab loobuma süütundest ja karistuse hirmust, mis südant (kuni see pole paadunud) võivad vaevata. See pole alati lihtne.
Nüüd jõuame põnevama osa juurde. Kas kristlane peab loobuma ka patust (ja selle kõikvõimalikest ilmingutest ning tagajärgedest – meil puudub siin võimalus laskuda detailsemasse arutellu, mida ikkagi „patt” tähendab)? Jah. Aga patust ei pea loobuma mitte üksnes kristlane, vaid iga inimene. Niisugune on Jumala nõudmine ja üsnagi suures osas nõuab seda tegelikult meie õiglustunne ja sellele ehitatud õigussüsteem. See on ka õigustatud nõudmine, sest patt teeb halba meile ning meie kaaslastele.
Vahe on siin selles, et kristlastel on ka reaalne võimalus patust loobuda, ning „peab” asemel võime siin õigusega kasutada sõna „saab”. Seda Jumala tegu, mis juhtub inimese kristlaseks saades, nimetatakse ka „uuendamiseks” või „uuestisünniks”. Lisaks eelpoolmainitud pattude andestusele tähendab see kasvavat võimet Jumala abiga patt tegemata jätta. Korraga saab olla kas uuendatud või uuendamata, nimetage seda valikut loobumiseks, kui soovite.
Kas mulle meenub veel midagi olulist, millest tuleks loobuda kristlaseks saades? Ei meenu.
Jakob Gill
Algselt avaldatud kristlikus ajakirjas Teekäija, juuni 2006