See, et olemas on palju erinevaid kristlikke kirikuid, ei pruugi tingimata puudus olla. Näib, et Jumalal ei ole mitmekesisuse vastu midagi. Miks on nii palju erinevaid taime- ja loomaliike? Sadakond aastat tagasi olid teadlased rõõmsad – nüüd õnnestub maailm ära seletada loetud elementaarosakeste kaudu. Kuid täna nad pole nii õnnelikud: „elementaarseid” osakesi on kogunenud „igas suuruses ja värvitoonis” ning selgust pole saabunud. Küllap üks põhjus paljude erinevate kirikute olemasoluks on see, et on nii palju erinevaid inimesi. Suur mitmekesisus loomingus aga näib viitavat millelegi Looja loomuses.

Erinevate kirikute praktikad võivad oluliselt erineda, ent väga paljudes olulistes põhiasjades ollakse üsna üksmeelsed. Üksmeele küsimus kristlaste (kes on ju lõppude lõpuks – või oleks õigem öelda „ennekõike” – inimesed) seas on tähtis olnud algusest peale. On olemas mõned olulised ja väärika ajalooga usutunnistused, milliste aktsepteerimine või hülgamine tõmbab kaunis selge piiri selle vahele, mis on kristlik ja mis enam mitte.

Jumal on inimesele kinkinud mõistuse ja tunnetuse ning neid on kasutatud, et paremini aru saada Jumalast ning sellest, mida Jumal on ilmutanud ja loonud. Sellesse protsessi lisab erineval määral oma osa isikupära, ümbritsev ja möödunu. Tulemuseks on vähem või rohkem erinevad arusaamised Jumalast ning maailmast, mida me erinevate kirikute juures näeme.

Kahjuks on erinevad arusaamad põhjustanud ka tülisid ning vaenu. Sellele ei ole kristlastel mingit õigustust.

Kristluse oluline mõte on isikulise Jumala isiklik tundmine Jeesuse Kristuse kaudu. See jätab ruumi isikupärale ning kes soovib, see võib kristlike kirikute ja koguduste hulgast leida niisuguse, mis parimal viisil vastab sellele, milliseks ta on loodud ja missuguseks teda kultuur on kujundanud.

Jakob Gill