Sündisin usuta perre. Nüüd tagasi vaadates näib, et Jumal oli mind proovinud kätte saada juba varem. Mäletan, kui sain kingituseks laste Piibli ja käisin läbi Jeesuse kannatusraja Jeruusalemmas. Sealne keskkond tekitas seletamatult teistsuguse tunde, kuid sel ajal ei uskunud ma veel Jumalasse.
Kord viis vanaema mind posija juurde. Posija ütles, et seda tüdrukut ei aita küll miski muu kui ristimine. Vanaema lasigi mind ära ristida, kuid seda vanemate teadmata. Koju jõudes osutas kasuisa ristile mu kaelas ja küsis range häälega mu käest: „Mis see on?“ Ütlesin, et olen ristitud. See oli meie peres midagi ebatavalist. Pärast seda mind teatud eluperioodil enam vanaema juurde ei lastud. Hakkasin tundma end peres teistsugusena.
Mõtlesin protestides, et võib-olla olengi teistsugune ja soovisin uurida kristlusest lähemalt. Tegin oma esimese sammu Jumala tundma õppimiseks, kui otsisin üles Piiblit, mis mulle kunagi varem oli kingitud. Uurisin nii netist kui ka Piiblist ja mõistsin, et see ongi see, mida otsinud olen. Esimesed kontaktid kogudusega olid Elvas. Tartusse kolides tundsin vajadust leida endale kogudus. Kolgata koguduse Alfa kursusel sain usule kinnitust ja suve lõpus tunnistasin usku ristimises.

Liis Helis Joamets