Ermo Ripsi elu on olnud Kolgata kogudusega seotud kõik 70 eluaastat. Kõigepealt oma vanemate käekõrval ja seejärel iseseisvalt on ta olnud kaasas koguduse eluga. Niiviisi on ta nagu elav sild möödunust olevikku. Räägime temaga jõulude tähistamisest, meeldejäävatest isikutest ja seikadest, jõulurõõmust.

Mismoodi tähistati koguduses jõule 50-60 aastat tagasi?

Võin isiklikest kogemustest öelda, et 50-60 aastat tagasi tähistati jõule pühas tõsiduses. Seda ka paljude teiste hulgas, kes ise otseselt usklikud polnud. Oli usuvaenulik ateistlik aeg. Kommunistlik ideoloogia püüdis jõule igati piirata ja eesmärk oli see üldse välja juurida ning asendada nääridega. Näiteks tavalisi väikeseid valgeid küünlaid oli aasta läbi saada, aga enne jõule korjati need kauplustest ära. Ka jõulukuuski oli vahel raske saada. Pärast jõululaupäeva oli neid küllalt ja jäi ülegi. Me elasime tookord väikeses kuue korteriga puust üürimajas. Ühe pere isa oli kommunist. Tema tõi kuuse alati enne jõululaupäeva, aga pani selle koridori ja tuppa tõi alles peale jõule. Et kõik näeksid, et nende peres jõule ei peeta.

Loe edasi...

Jeesuse sünni kohta ütleb Piibel, et Jumal „sai lihaks ja elas meie keskel” (Jh 1:14). Sõna „elas” on tegelikult algkeeles palju kujundlikum: Jumal „pani telgi püsti“ meie keskele.

Telgi ülespanemine seondub meile esmalt millegi ajutisega. Aga Uuest Testamendis ei leia me kusagilt, et „telgi püstipanemine“ oleks midagi ajutist. Näiteks Ilm 21:3 räägitakse uuest püsivast taevast ja maast: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama (püstitab telgi!) ning nemad saavad tema rahvaiks.”

Loe edasi...

17. oktoobril toimus Kolgata koguduse konverents “Kristlasena kõrgkoolis”, millest võttis osa üle poolesaja kõrgkooli üliõpilase, töötaja ja õppejõu.

Ettekandes “Loovuse jumalik säde” jagas akadeemikust tekstiilikunstnik Anu Raud, kuidas ta on ammutanud inspiratsiooni loodusest ja kuidas on oluline püüda oma loomingusse ja tegemistesse jumalikku sädet. Südamesse läksid tema isa Mart Raua luuletused, mida ta nii loomulikult ettekandesse pikkis.

Loe edasi...

Olen pärit suurest ja kokkuhoidvast, kuid mittekristlikust perest. Kuuest õest-vennast kõige nooremana on nad mulle paljus eeskujuks. Nii juhtus ka kirikuskäimisega, et üks vendadest hakkas käima Annelinna koguduses ning võttis mind kaasa. Olin siis 13-14-aastane. Alguses käisin kohal toredate inimeste ja mõnusa kohvilaua pärast, kuid Ilmar Roosimaa juhitud juuniorite suhtlusringides hakkas vaikselt kohale jõudma, mis kristlus üldse on. 2012. aasta kristlikul noortefestivalil Piiblipäevad tegin otsuse võtta Jeesus vastu enda ellu. Samal aastal sattusin ka Kolgata koguduse seikluslaagrisse.

Loe edasi...

Jumala arm on mõiste, mis koguduse liikmetele võõras ei ole. Armust oleme õndsaks saanud. Jumala arm oli see, mis tõi meid Issanda juurde ja Jumala arm on ka see, mis meid Issanda juures hoiab. Eriliselt oleme kogenud Jumala armu ka 2020. aastal. Hoolimata pandeemia tekitatud olukorrast on Kolgata koguduse töö jätkunud täies hoos. Võime ka ääretult suure tänu tuua majanduslikule toetusele, mille kaudu saame parandada koguduse tehnilist võimekust. See on puhas Jumala arm!

Loe edasi...

Viimased artiklid