Minu lugu on pikk, sest ma olen 61 aastat vana. Olen sündinud Siberis Rosentali eesti külas. Seitse aastat elasin vanaema-vanaisa juures ja nendega rääkisin eesti keeles, koolis aga pidin vene keeles rääkima. Hiljem õppisin Leningradis, siis abiellusin ja elasin Ukrainas Kramatorskis 38 aastat. Minu ema on usklik ja õde ka, aga nad on teises kirikus. Ma teadsin terve elu, et Jumal on olemas, aga ma olin Jumalast kaugel. Ma käisin vahel koos ema ja õega kirikus, aga Jumala laps ma ei olnud.

Minu esimene jumalik puudutus oli ristimine esimesel eluaastal Urvaste kirikus aastal 1989. Peale selle mäletan veel lapsepõlves lapatud lastepiiblit, kuid sinnapaika jäi Jumala sõna ja õpetus. Olen alati uskunud Jumalasse, kuid pole olnud teadlik Tema järgi käimisest. Õnneks pole ma suutnud elus korda saata suuremaid rumalusi kui vaid tavalised poisikeste tembud. Minu kirikuskäimised said alguse alles 17aastaselt, kui käisin Tartu Pauluse kirikus leeris, kuid edasi elasin ma ikkagi tavalist maailma elu.

Esimesed kokkupuuted usuga toimusid lapsepõlves. Kunagi sai käidud pühapäevakoolis, aga seal ma ei tundnud mingit erilist kutset. Pigem tekkis arvamus, et mul pole selle jaoks aega ja et ma võiks selle ajaga midagi muud teha. Ma ei mäleta, kui vana ma täpselt olin siis või kui kaua ma seal käisin, aga aastal 1993 sain ma selles koguduses õnnistatud.