Küpse usu eeskujuks toob Piibel Aabrahami. Aga Aabraham elukäiku vaadates tuleb tunnistada, et ta polnud usukangelane mitte kogu elu. Raske on öelda isegi seda, et tal oleks olnud pidevalt kasvav usk. Sageli oli ta usk märkimisväärselt nõrk.

Jumal kutsus Aabrahami alles 75aastaselt (me ei tea midagi tema usust enne seda): Mine oma kodumaalt ja suguvõsast maale, mida ma sulle näitan. Aabraham läheb, aga nii palju ta siiski Jumalat ei usalda, et kogu suguvõsa maha jätta. Ta võtab kaasa terve karavanitäie kodakondseid, sh vennapoja Loti pere.

Taas on meie kogudus ühe Õunaõuepäevade kohvikupäeva korraldamise kogemuse võrra rikkam ning võime suure tänutundega sellele tagasi vaadata.

Meie igatsus selle ürituse eel oli, et meil oleks tarkust toimetada Tema tahtmist mööda. Me ei tahtnud korraldada kodukohvikut mingist maisest edevusest, vaid soovisime, et Jumal oleks selle ettevõtmise tuumaks ning meie ja meie külalised võiksid kogeda Jumala au ja suurust. Meie igatsus oli, et võiksime seda kõike teha üksmeelse Jumala perekonnana, Kristuse ihuna. Mitte selleks et “arututes kogustes” küpsetada, vaid jagada Jeesuselt saadud armastust. Avades oma kiriku õue, kodu ja südame linnarahvale, saime jagada nendega parimat, millest ise oleme osa saanud, tutvustada koguduse tegevusi ja olemust.

Olen praegu 20aastane. Sündisin perre, kuhu sündis aasta hiljem väikevend. Jõudsime koos olla paar aastat, siis mu vanemad lahutasid. Mina jäin isaga, vend emaga. Isaga seiklesime natuke koos ning siis ta läks mõneks aastaks vangi. Sellest alates jäin ma vanavanemate kasvatada. Mu elu paisati varakult juba keerisesse. Tundsin puudust vanematest, aga ajapikku harjusin vanavanematega. Olin sunnitud kodus paljuski ise majandama, kuna vanaisa suri ja vanaema oli üsna väeti. Tundsin pidevalt, et mu elust võetakse järjest asju ära - olin vihane ning endassetõmbunud. Ma ei austanud kedagi. Veetsin enamiku ajast arvuti taga mängides. Sügavatele eksistentsiaalsetele küsimustele ei saanud ma vastust kellegi käest ning ma ei saanud aru, miks ma nii vihane olen. Niimoodi kaldusin üha sügavamale tumedamale poolele ning hakkasin tegutsema kaklemise ja varguse, hiljem narkootikumide, alkoholi ja ka kuritegevusega.

Kolgata koguduse suvelaager teemal “Lootust leides” toimus Nuutsakul 11. - 14. juulil. Nii lastele kui täiskasvanutele jagus palju tegevusi. Oli aega, et lihtsalt puhata ja omavahel suhelda, kui ka huvitavatel teemadel seminare kuulata.