Vabaabielus* elava paari definitsiooniks võiks olla “hetero-seksuaalne paar, kes ei ole abielus, kes aga püsivalt jagavad ühist eluruumi ja on regulaarselt seksuaalvahekorras”. Vabaabielu võib olla väga ajutine ja juhuslik (rohkem midagi “püsiva käimise” moodi) või see võib olla abieluks ettevalmistumine või abielu asendus. Alates 1970ndatest on vabaabielude hulk paljudes Lääne ühiskondades järsult kasvanud (D. Dormer, The Relationship Revolution, lk 7-20). Näiteks Suurbritannias muutus vabaabielu-enne-abielu elanikkonna enamuse praktikaks aastal 1992.

Jeesuse vastus inimene elujanule on jumalikult lihtne ja universaalne: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, selle ihust voolavad elava vee jõed” (Jh 7:37-38).

Inimene januneb küll, aga ta ei arva, et see janu on Jumala järele. Sa januned rahulolu, edu, stabiilsuse, raha, sõpruse, seksi, meelelahutuse, rõõmu jms järele. Õnneks paneb Jumal iga loorberipärja närtsima; iga kauni näo kortsuma; iga seksuaalse naudingu mööduma; iga patu kipitama – kõik selleks, et me ei jääks rahule ajutise ja poolikuga, vaid otsiksime, kuni leiame Tõelise ja Igavese.

Püha Vaimu andide kasutamisel võime käituda nagu lapsed, kelle kätte on antud täiskasvanute tööriistad, ent kes päriselt ei mõista nende tegelikku otstarvet ja kasutavad neid töö imiteerimiseks, toredaks vahelduseks (külalisjutlustaja Craig Combsi võrdpilt). Vaimu avaldusi kingib Jumal usklikele siiski tööriistadeks: et edendada täiuslikku armastust (1Kr 13) ja kasvatada kogudust (12:7).

Tee Jumala juurde leidsin detsembris 2012, kui ennustati maailmalõppu. Hakkasin tookord muret tundma, et kui see tulebki, mis saab mu hingest.