„Kui Jumal toob meid päästmisele, siis kõige tähelepanuväärsem asi, mida me näeme, on meie ihade teisendamine. Ta muudab mitte ainult seda, mida me teeme, vaid ka mida me tahame teha. See on Püha Vaimu töö meie sees: „Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt“ (Fl 2:13). Oma uues eluviisis teeme otsuseid, mis aitavad Jumala kavandit kauniks kujundada. Need on meie „tahan“ ja „ei taha“ hetked.“ (Lk 123)

„Ma rõõmustasin, kui mulle öeldi: „Lähme Issanda kotta!”“ (Ps 122:1). 10. maist tohime jälle avalikke teenistusi pidada. 2+2 reegli täitmiseks istume hõredamalt, pereliikmed võivad lähestikku olla. Kuna kõik niiviisi ära ei mahu, siis hajume ka väikesesse saali ja fuajee rõdule.

Nii toimuvad taas teenistused, noorteõhtud ja juuniorid. Alfa kursus jätkub esialgu zoomis, aga võimalusel koguneme Kolgatal. Pensionäride hommikutega maikuus veel ei alusta.

Meil igaühel on oma elukoorem. Mõnikord tundub mulle, et inimese kõige suurem koorem on inimene ise. Aastatega olen hakanud nägema ka seda, kuidas kellegi patt, vale tegu Jumala ees kannab kibedaid vilju järgnevates põlvkondades. Inimelu võimalike koormate nimekiri oleks väga pikk.

Minu viimaste päevade ehedaim vaimulik kogemus oli kodugrupi esimene videokohtumine: kõik viis peret olid kohal (ekraanil). Jagasime elu, lugesime sõna, arutlesime, naersime, palvetasime, taltsutasime lapsi, isegi sünnipäevalaulu laulsime ära. Kristlik kogudus on igal ajal leidnud kohaseid väljendusvorme.

Jagan mõned soovitused, kuidas hoida usku ja tunnistada Jeesusest ajal, mil füüsiline kokkusaamine on piiratud.