Taas on meie kogudus ühe Õunaõuepäevade kohvikupäeva korraldamise kogemuse võrra rikkam ning võime suure tänutundega sellele tagasi vaadata.

Meie igatsus selle ürituse eel oli, et meil oleks tarkust toimetada Tema tahtmist mööda. Me ei tahtnud korraldada kodukohvikut mingist maisest edevusest, vaid soovisime, et Jumal oleks selle ettevõtmise tuumaks ning meie ja meie külalised võiksid kogeda Jumala au ja suurust. Meie igatsus oli, et võiksime seda kõike teha üksmeelse Jumala perekonnana, Kristuse ihuna. Mitte selleks et “arututes kogustes” küpsetada, vaid jagada Jeesuselt saadud armastust. Avades oma kiriku õue, kodu ja südame linnarahvale, saime jagada nendega parimat, millest ise oleme osa saanud, tutvustada koguduse tegevusi ja olemust.

Kolgata koguduse suvelaager teemal “Lootust leides” toimus Nuutsakul 11. - 14. juulil. Nii lastele kui täiskasvanutele jagus palju tegevusi. Oli aega, et lihtsalt puhata ja omavahel suhelda, kui ka huvitavatel teemadel seminare kuulata.

On olnud kaunis suveaeg. Loodus on rõõmustanud meie silma lopsaka õiteilu ning tasa paisuvate viljadega. Soojendav päike ja vihm kosutavad taimi. Me igaüks vajame hoolimist ja julgustamist. Julgustuse Jumal aitab meid, kui seda vajame, ja suunab meid kaaslasi toetama. Võtkem pikemalt aega üksinda või mitmekesi Jumala ees, et teda kiita ja ülistada ning küsida temalt: „Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!” (Ps 139: 24).

2018. aasta detsembri alguses sõitsin Keeniasse koos abikaasa Maili ja kolme lapsega, kellest üks on koolilaps, teine lasteaialaps ja kolmas üheaastane. Meiega reisis kaasa minu ema Riina ja isa Margus. Minu eesmärgiks oli – nagu ikka Keeniasse minnes – treeninglaager. Pere tuli kaasa selleks, et saaksime koos olla. Isa ja ema tulid majapidajateks ja kokkadeks eestlaste majja. Minu jaoks oli tegemist juba 19. Keenia treeninglaagriga viimase üheteistkümne aasta jooksul. Keenias on pikamaajooksjatele head treeningtingimused: ilus ilm, keskmäestik, tugevad treeningpartnerid.