Jumala uus ei ole meie uus

“Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbessegi tee, tühjale maale jõed” (Js 43:19). Aasta alguses on need mõtted omandanud minu jaoks uue tähenduse. Hoogu andis üks usuõde, kes 1. jaanuaril kiriku ukse peal ütles oma elule mõeldes, et küll Jumala teod on suured ja imelised.

Jumala uus ei ole meie uus. See on midagi hoopis teistsugust. Kirjakoha põhjal tundub, et Jumala uus tähendab võimatu võimalikuks saamist. Tema teeb, meie asi on märgata. Kui tahame olla Jumala kaastöölised, siis saame selles, mida Tema teeb, kaasa aidata oma võimeid ja oskusi mööda.

Meid kutsutakse vaatama, st lahtiste silmadega ringi käima. Olen ise tundnud, kuidas silma kipuvad jääma pigem vead, puudused, raskused. Usun, et Jumal töötab ka kõige raskemates oludes. Tähtsad pole mitte kõrb ja tühermaa, vaid sinna rajatud tee ja jõed.

Aastate jooksul olen hakanud mõistma, kui suur õnnistus on märgata Jumala tööd. Olen näinud ka seda, kuidas kaetud vaimuliku laua ääres jäävad nurisejad algul nälga, siis kängu.

Piibli üldine printsiip vaimulikes küsimustes on, et muudatused algavad inimesest. Esimeseks oluliseks verstapostiks on pöördumine. Sellele järgneb igapäevane usus kasvamine. Usun, et alanud aastal võib jumalik uus sündida just minus ja sinus.

Tõnu Lehtsaar, diakon

Viimased artiklid