Olen võinud ise otsida oma teed

Ermo Ripsi elu on olnud Kolgata kogudusega seotud kõik 70 eluaastat. Kõigepealt oma vanemate käekõrval ja seejärel iseseisvalt on ta olnud kaasas koguduse eluga. Niiviisi on ta nagu elav sild möödunust olevikku. Räägime temaga jõulude tähistamisest, meeldejäävatest isikutest ja seikadest, jõulurõõmust.

Mismoodi tähistati koguduses jõule 50-60 aastat tagasi?

Võin isiklikest kogemustest öelda, et 50-60 aastat tagasi tähistati jõule pühas tõsiduses. Seda ka paljude teiste hulgas, kes ise otseselt usklikud polnud. Oli usuvaenulik ateistlik aeg. Kommunistlik ideoloogia püüdis jõule igati piirata ja eesmärk oli see üldse välja juurida ning asendada nääridega. Näiteks tavalisi väikeseid valgeid küünlaid oli aasta läbi saada, aga enne jõule korjati need kauplustest ära. Ka jõulukuuski oli vahel raske saada. Pärast jõululaupäeva oli neid küllalt ja jäi ülegi. Me elasime tookord väikeses kuue korteriga puust üürimajas. Ühe pere isa oli kommunist. Tema tõi kuuse alati enne jõululaupäeva, aga pani selle koridori ja tuppa tõi alles peale jõule. Et kõik näeksid, et nende peres jõule ei peeta.

Kuid seal peres oli ka laps, kes rääkis, et ka neil pandi jõululaupäeval küünlad põlema ja kuulati Soome raadiost jõululaule. Ta näitas isegi oma jõulukinke. Lapsena olid minu jaoks ikka kõige tähtsamad jõulukingid. Jõulu ajal püüti teha paremaid toite, kuid sellest ei mäleta ma suurt midagi, sest mõtted olid kuuse all kinkide juures.

Meil olid ka koguduse jõuluõhtud, kus vähemalt lapsed said kingitusi. Aga luuletuste lugemine oli minu jaoks üsna raske asi. Ükskord ma lahendasin selle probleemi nii, et mõtlesin ise ühe väikese jõulujutu välja, mille sai oma sõnadega ette kanda. Pärast tädid kiitsid, et näe, kui väike laps, ei käi veel koolis ja mõtles ise jutu välja. Mina aga mõtlesin, et see oli ju palju lihtsam, kui luuletuse pähe tuupimine.

Kuidas Sina jõudsid Kolgata kogudusse?

Nii minu ema Elli Rips kui ka isa Uudo Rips olid Kolgata koguduse aktiivsed liikmed juba enne minu sündimist. Ema oli koguduse koorijuht üle 30 aasta ja isa jutlustaja, diakon, juhatuse liige. Nii olen üles kasvanud Kolgata koguduse keskel. Minu vanemad ei sundinud ega kiirustanud mind usuliste otsuste tegemisel. Ametlikult astusin koguduse liikmeks ja mind ristiti minu 23. sünnipäeval. Paljud arvasid, et olen juba ammu koguduse liige.

Jaga mõnda eredamat sündmust koguduse elus läbi sinu isiklike mälestuste.

Lapsepõlvest on meelde jäänud koguduse aastapäevad ja evangeelsete teenistuste nädalad. Kord, kui vend Osvald Tärk oli kutsutud jutlustama, mäletan, et saal oli tihedalt inimesi täis, valitses niisugune pinev vaikus ja kui vennad siis kõrvalruumist sisse astusid, kõlas saalis vaikne, aga sügav kahin: “Tärk!”

Kes on olnud meeldejäävamad isikud, kellega oled koguduses koos teeninud?

Meeldejäävad isikud, vaimulikud töötegijad, kellel oli oluline osa minu kujunemisel, olid minu jaoks Osvald Tärk (Tallinna Oleviste pastor), Robert Võsu (Tallinna Kalju koguduse pastor ja EKB koguduste liidu juht) ja Jaan Reisalu (Tallinna Kalju koguduse jutlustaja, jutluste salvestaja nõukogude ajal). Meie kodus võeti vastu ja anti öömaja vendadele, kes olid kutsutud kogudusse jutlustama. Nii võisin ka koduses söögilaua osaduses näha ja kuulda paljusid olulisi koguduste juhte. Oma tunnistustes ja jutlustes olen püüdnud eeskujuks võtta neid vendi. Nüüd vanaks saades ja tagasi vaadates oma elule, võin öelda, et see oli suur õnnistus. Olen selle eest Jumalale väga tänulik.

Erinevatel eluperioodidel on mulle olnud tähtsad erinevad inimesed. Nooruses meie kogudusest pastor Imant Ridaliste, Johannes Kähr, Ellen Malvik, hilisemas elus teised. Läbi kogu mu elu on olnud mulle usuliselt lähedased ja eeskujuks minu ema ja isa. Tunnen, et mind pole usklikuks kasvatatud. Olen võinud ise otsida oma teed. On olnud kahtlusi ja kriitikameelt, kuid ikka ja jälle olen leidnud, et jagan oma vanematega samu usulisi väärtusi, sest need on Piibli tõed.

Mis teeb sinu jaoks jõuludest tõelised jõulud?

Praegu on minu kõige suurem jõulurõõm see, kui saan oma lapselastele jõuluevangeeliumi lugeda ja vaadata nende säravatesse silmadesse, kuidas nad kingitusi ootavad. See teeb minu jaoks jõuludest tõelised jõulud. Veel mõtlen sellele, et ükskord, kui Jeesus tagasi tuleb, saab meie jõulurõõm täielikuks. Teda oleme oodanud ja püüdnud Temale elada.

Ermo Ripsi küsitles Mare Sumberg

Viimased artiklid