Koguduses tunneme Lea Tennot ikka sellena, kes teisi teenib: ta juhatas pikka aega sotsiaaltööd, hoolitsedes koguduse eakate ja abivajajate eest, külastas kodutute varjupaika. Praegu kohtab teda sageli eestpalvetoa meeskonnas. Kui ta kord nädalas Kolgatal abiks koristamas käib, kostab selle juurde ikka laulu. Jaanuaris tähistab Lea Tenno 80. juubelit.
Ermo Ripsi elu on olnud Kolgata kogudusega seotud kõik 70 eluaastat. Kõigepealt oma vanemate käekõrval ja seejärel iseseisvalt on ta olnud kaasas koguduse eluga. Niiviisi on ta nagu elav sild möödunust olevikku. Räägime temaga jõulude tähistamisest, meeldejäävatest isikutest ja seikadest, jõulurõõmust.
Mismoodi tähistati koguduses jõule 50-60 aastat tagasi?Võin isiklikest kogemustest öelda, et 50-60 aastat tagasi tähistati jõule pühas tõsiduses. Seda ka paljude teiste hulgas, kes ise otseselt usklikud polnud. Oli usuvaenulik ateistlik aeg. Kommunistlik ideoloogia püüdis jõule igati piirata ja eesmärk oli see üldse välja juurida ning asendada nääridega. Näiteks tavalisi väikeseid valgeid küünlaid oli aasta läbi saada, aga enne jõule korjati need kauplustest ära. Ka jõulukuuski oli vahel raske saada. Pärast jõululaupäeva oli neid küllalt ja jäi ülegi. Me elasime tookord väikeses kuue korteriga puust üürimajas. Ühe pere isa oli kommunist. Tema tõi kuuse alati enne jõululaupäeva, aga pani selle koridori ja tuppa tõi alles peale jõule. Et kõik näeksid, et nende peres jõule ei peeta.
