Kolgata koguduse suvelaager teemal “Lootust leides” toimus Nuutsakul 11. - 14. juulil. Nii lastele kui täiskasvanutele jagus palju tegevusi. Oli aega, et lihtsalt puhata ja omavahel suhelda, kui ka huvitavatel teemadel seminare kuulata.
On olnud kaunis suveaeg. Loodus on rõõmustanud meie silma lopsaka õiteilu ning tasa paisuvate viljadega. Soojendav päike ja vihm kosutavad taimi. Me igaüks vajame hoolimist ja julgustamist. Julgustuse Jumal aitab meid, kui seda vajame, ja suunab meid kaaslasi toetama. Võtkem pikemalt aega üksinda või mitmekesi Jumala ees, et teda kiita ja ülistada ning küsida temalt: „Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!” (Ps 139: 24).
2018. aasta detsembri alguses sõitsin Keeniasse koos abikaasa Maili ja kolme lapsega, kellest üks on koolilaps, teine lasteaialaps ja kolmas üheaastane. Meiega reisis kaasa minu ema Riina ja isa Margus. Minu eesmärgiks oli – nagu ikka Keeniasse minnes – treeninglaager. Pere tuli kaasa selleks, et saaksime koos olla. Isa ja ema tulid majapidajateks ja kokkadeks eestlaste majja. Minu jaoks oli tegemist juba 19. Keenia treeninglaagriga viimase üheteistkümne aasta jooksul. Keenias on pikamaajooksjatele head treeningtingimused: ilus ilm, keskmäestik, tugevad treeningpartnerid.
Kaasteelise all mõistame kogudusega liituva inimese usaldusisikut. Juhatuse koosolekul, kus otsustatakse kogu- duse liikmeks võtmine, püüame kokku leppida, kes võiks saada uuele liikmele usaldusisikuks. Tavaliselt tugineb kaas- teelise leidmine juba välja kujunenud suhetele. Kaasteelisteks saadakse mõlema osapoole vabatahtlikul nõusolekul. Kaas- teelisteks olemise eesmärk on toetada koguduse liikmete usulist kasvamist, kaasatust kogudusse ja vältida eemale- jäämist. Kaasteeliste suhe tähendab koos õppimist ja kasva- mist. Kaasteeliseks saades võtavad osapooled vastutuse palvetada teineteise eest, olla teineteisele vajadusel kätte- saadavad, toetada teineteise usulist kasvamist, toetada teineteise kontakti kogudusega, kohtuda mingis vormis vähe- malt kord kuus.
Jeesus kasvas tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures” (Lk 2:52). Jeesuski vajas inimesi enda ümber, et kasvada selleks, kelleks Jumal ta kutsunud oli. Kas seda enam ei vaja enda ümber inimesi meie, et kasvada selleks, kelleks Jumal meid on kutsunud?
