Minu esimene jumalik puudutus oli ristimine esimesel eluaastal Urvaste kirikus aastal 1989. Peale selle mäletan veel lapsepõlves lapatud lastepiiblit, kuid sinnapaika jäi Jumala sõna ja õpetus. Olen alati uskunud Jumalasse, kuid pole olnud teadlik Tema järgi käimisest. Õnneks pole ma suutnud elus korda saata suuremaid rumalusi kui vaid tavalised poisikeste tembud. Minu kirikuskäimised said alguse alles 17aastaselt, kui käisin Tartu Pauluse kirikus leeris, kuid edasi elasin ma ikkagi tavalist maailma elu.

Loe edasi...

Esimesed kokkupuuted usuga toimusid lapsepõlves. Kunagi sai käidud pühapäevakoolis, aga seal ma ei tundnud mingit erilist kutset. Pigem tekkis arvamus, et mul pole selle jaoks aega ja et ma võiks selle ajaga midagi muud teha. Ma ei mäleta, kui vana ma täpselt olin siis või kui kaua ma seal käisin, aga aastal 1993 sain ma selles koguduses õnnistatud.

Loe edasi...

Minu isa hakkas esimesena meie perest 1990ndate alguses käima Tallinna Kalju baptistikoguduses. Sinna võttis ta ka minu ja mu kaks nooremat õde kaasa. Püha­päeva­koolis ja noortekatel käisin ma kuni põhikooli lõpuni.

Kõige varasemast suhtest Juma­la­ga mäletan ma eredaimalt tuli­seid palveid oma ema päästmise pärast, kes ainsana meie perest ki­rikus ei käinud. Õnneks ei läi­nud kaua, kuni ka mu ema sai pääs­tetud.

Loe edasi...

Tee Jumala juurde leidsin detsembris 2012, kui ennustati maailmalõppu. Hakkasin tookord muret tundma, et kui see tulebki, mis saab mu hingest.

Mu lapsepõlv oli keeruline ja minust kasvas kurjategija. Viis korda olen kohtulikult karistatud ja kolm korda olen olnud vanglas. Ma olin süstiv narkomaan. Kaheksa aastat tegin ma inimestele palju haiget: varastasin, müüsin narkootikume, peksin. Minu sees oli nii-nii palju kurjust. Ma olin kui inimvare, mis oli kohe kokku kukkumas. Mul polnud jõudu ega mingit rõõmu kuni ühe õhtuni.

Loe edasi...