Mina pole oma saatuse sepp

Minu elu oli enne päästmist hektiline. Olen kasvanud üksiku lapsena ateistlikus perekonnas. Minu esimene kokkupuude Jumala ja Issanda Jeesus Kristusega pärineb vanaema ja tädi kaudu: vanaema on luterlane ning tädi Jehoova tunnistaja. Tädi rääkis mulle jõuluõhtul Jehoovast ja tema tahtest, kui olin 8- või 9-aastane. Ta ei saanud seda kaua teha, sest mu vanemad katkestasid teda. Tagantjärele on mul hea meel, et vanemad seda tegid, sest tollal polnud ma veel piisavalt küps, et Jumalat mõista ja pealegi ei tunnista Jehoova tunnistajad Kristust Jumalana ning seda, et päästetuks saab üksnes usu ja armu läbi.

Oma elu erinevatel perioodidel olen end määratlenud agnostiku, eksistentsialisti ja budistina. Jumala olemasolust sain selge tunnetuse ja teadmise eelmisel suvel, kui olin tarvitanud psühhedeelseid aineid. Tajusin, et mina pole enda saatuse sepp, vaid saatuse kujundaja on Jumal. Varem tundsin end kui maailma visatud ja inimkehasse vangistatud hing. Selle müstilise kogemuse järel aga mõistsin, et mina olen Jumala laps ja kuigi meie kõigi teekond on erinev, on sel ühine sihtpunkt: Jumalaga ühekssaamine. Võime Jumala tahet ignoreerida, kuid mitte eirata ning Tema tahte eiramine ja enese himude tagaajamine põhjustab kannatusi. Jeesus Kristust tunnistasin oma päästjana oktoobris 2019, kui olin lugenud C.S. Lewise raamatut „Lihtsalt kristlus“, samuti aitas sellele kaasa mõttevahetus koguduseliikmetega. Mõistsin, et Kristus tõepoolest oli enamat kui inimene: ta on Jumal, kes kehastas inimlikku täiust; Halastaja Issand, kes loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast.

Päästmine on mulle kinkinud uue elu ja andnud põhjuse armastamiseks. Olen muutunud vaimselt stabiilsemaks. Mul on kindel teadmine, et ma pole siin maailmas üksi. Ma tean, et minu hinge eest kantakse hoolt. Ma ei tunne enam vajadust kellelegi meeldida ega ennast teistega võrrelda. Mul pole vaja ühegi inimese armastust, et ise armastada. Mitte kellelgi pole mulle pakkuda seda, mida Jumal läbi oma Poja juba pakkunud on.

Karl- Richard Sänna