Siim Kork: Uskuma hakates nägin nagu esimest korda värve

Olen praegu 20aastane. Sündisin perre, kuhu sündis aasta hiljem väikevend. Jõudsime koos olla paar aastat, siis mu vanemad lahutasid. Mina jäin isaga, vend emaga. Isaga seiklesime natuke koos ning siis ta läks mõneks aastaks vangi. Sellest alates jäin ma vanavanemate kasvatada. Mu elu paisati varakult juba keerisesse. Tundsin puudust vanematest, aga ajapikku harjusin vanavanematega. Olin sunnitud kodus paljuski ise majandama, kuna vanaisa suri ja vanaema oli üsna väeti. Tundsin pidevalt, et mu elust võetakse järjest asju ära - olin vihane ning endassetõmbunud. Ma ei austanud kedagi. Veetsin enamiku ajast arvuti taga mängides. Sügavatele eksistentsiaalsetele küsimustele ei saanud ma vastust kellegi käest ning ma ei saanud aru, miks ma nii vihane olen. Niimoodi kaldusin üha sügavamale tumedamale poolele ning hakkasin tegutsema kaklemise ja varguse, hiljem narkootikumide, alkoholi ja ka kuritegevusega.

Muutus tuli keskkooli lõpus, mil sain esimest korda kontakti kristliku maailmaga. Mu klassi tuli kristlane, kellega hakkasin peale kooli natuke suhtlema. Ta kutsus mind 2018. aasta sügisel koguduse noortekale. Ma polnud kristlastest kõige paremal arvamusel, aga läksin siiski. Olin otsekohe lummatud atmosfäärist, mis seal valitses. Inimesed olid nagu inimesed ikka, kuid nende silmis oli mingi veider sära või rahu, kuna nad teadsid vastust sügavatele küsimustele, mis mind olid kimbutanud. Tol hetkel oli see minu jaoks arusaamatu ning ma muutusin veel vihasemaks, sest minul endal sellist sära ning vastuseid polnud. Hakkasin vaikselt kaasas käima ning salaja kodus uurima kristluse kohta.

Ühel hetkel avastasin, et mul pole enam midagi vastu öelda. Puhtalt loogiliselt mõeldes ei ole teist varianti kui Jumala arm. Kevadel tulin usule. Minu maailm varises sõna otseses mõttes kokku. Olin täiesti murdunud ja ma lihtsalt pidin tunnistama tõde: Jeesus Kristus suri meie pattude eest. Hetkega juhtus minuga täpselt sama asi, mis iga tunnistusloos, mida olin kuulnud - vabadus. Metsikult suur kivi lihtsalt langes südamelt ning ma nägin nagu esimest korda värve. See on kirjeldamatu kogemus. Sealt alates ma lisaks teadmisele ka tundsin alati, kes on mu südames. See aina kinnitas minu usku. Mu ellu tekkisid uued sõbrad ning Jumal kinkis mulle tüdruksõbra. Juulis mind ristiti.

Tegutsen nüüd rõõmuga kirikus: aitan kaasa bändis, tegelen lastega. Ülikoolis õpin tehnotroonika õppekaval. Tagasi mõeldes on mu olek või arusaam täiesti vastupidine sellega, kes ma olin kasvõi aasta tagasi. Seda kinnitavad ka mu sõbrad. Olen ma Jumalale igavesti tänulik selle imelise pääste eest.

Siim Kork