Inetu pardipoja igatsus

Mäletate lugu inetust pardipojast? Luigepoeg leidis pardipoegade keskel üles kasvades, et ta ei sobi partide keskele. Iga järgnev päev oli vaesekese jaoks järjest kurvem. Ta tundis ennast ükskiku ja rõõmutuna. Aga kuhu ta siis pidi sobima?
Me kõik oleme nagu inetud pardipojad. Miski meie sees sosistab, et me ei sobi sellesse kurjusega täidetud maailma. Miks tullakse jõuluajal kirikusse? – Traditsioonist? Või äkki on see salajane igatsus millegi puhtama, kirkama, pühama järele? Igatseme kogeda pühadust maailmas, kus miski pole enam püha. Igatseme kogeda hardust, sest elu on ainult asine. Laulda jõululaule puhtast ja rikkumata Jeesusest. Teatud mõttes õhkame nagu inetu pardipoeg: „Oh kui ka mina ühel päeval saaksin nii ilusaks nagu luiged.”
Armastava südamega Jumal teadis, et inimene ei sobi sellesse maailma. See maailm rikub inimese ära. Jeesus, ehkki ta polnud ise inetu pardipoeg, sai inetuks pardipojaks, et sosistada meile: kui sa minu järel lendad, siis ma õpetan sind lendama nagu luik. Tõsi, määrdunud ja katkised suled tuleb maha raputada.
Milline oli inetu pardipoja rõõm, kui ta avastas, et temast on saanud luik! Nüüd ta teadis, kuhu ta sobib. Jeesuse juures leiame me lõpuks, kuhu me kuulume: et oleme loodud jumalanäolisteks ja Jumalaga koos elamiseks.
Soovin, et jõuluaeg tuletaks meelde seda, kuhu sa päriselt kuulud – Jumala juurde!

Pastor Leho Paldre

Terve detsembrikuu infoleht