Usuproov ja proovitud usk

Kolgata hingehoiukonverentsil “Usuproov ja proovitud usk” kõneldi 19. oktoobril põnevatel teemadel, millega meist igaüks elu jooksul kokku puutub. Räägiti depressioonist, tööstressist, väljakutsetest ja muredest suhetes ja perekonnas ning ka erivajadustega inimeste keskel. Toimus paneeldiskussioon, kus räägiti oma kogemustest igapäevaelu usuvõitlustes. Iga kõneleja pani kaasa mõtlema ja endasse vaatama, tegema järeldusi ja mõtlema olukordade põhjustele.

Mind isiklikult pani mõtlema see, kuidas ma suhtlen erivajadustega inimestega ja kas mul on nende vastu piisavalt kannatust ja armastust viisil, kuidas Jeesus kutsub seda üles näitama. Sain targemaks selles osas, kuidas peaks nendega suhtlema ja sobivale tasandile laskuma, et me teineteist paremini mõistaks. Mind kõnetas ka see, kui Daire Tiigivee rääkis, et temale meeldib võtta vastu Jumala väljakutseid, ennast neis proovile panna ja temaga laineharjal olla. Selle mõttega sain kinnitust ja ühtlasi tuletati ka meelde, et Jumal tegutseb meis nii, et isegi kui meil puudub julgus ja me ise ei pea ennast võimeliseks teatud tegusid tegema, siis Jumala abiga ja tema meeskonnas oleme me paljuski võimelisemad kui arvatagi oskame. Paneeldiskussioonis tuli erinevate osalejate kaudu esile see, et Jumal kannab hoolt meie eest isegi siis, kui me peame lahendusi ootama kaua.

Perekond Kibuspuud rääkisid, et pere keskel on oluline, et lapsed julgeksid oma muresid jagada ja ükski ei tunneks, et tema mure on liiga väike, et sellest rääkida. Kui meie jaoks võib mõni olukord tunduda lihtne ja iseenesestmõistetav, ei pruugi see teise jaoks nii olla - ja vastupidi. Oluline on pakkuda mõistetud olemise kogemust ja teadvustada neid peremustreid, mis meis on juurdunud ja mida me ka edasi anname. On tähtis märgata teiste tugevaid külgi ning andeid, julgustada neid kasutama ja arendama.

Aimur Saar