Müüri ees seismine

2018. aasta detsembri alguses sõitsin Keeniasse koos abikaasa Maili ja kolme lapsega, kellest üks on koolilaps, teine lasteaialaps ja kolmas üheaastane. Meiega reisis kaasa minu ema Riina ja isa Margus. Minu eesmärgiks oli – nagu ikka Keeniasse minnes – treeninglaager. Pere tuli kaasa selleks, et saaksime koos olla. Isa ja ema tulid majapidajateks ja kokkadeks eestlaste majja. Minu jaoks oli tegemist juba 19. Keenia treeninglaagriga viimase üheteistkümne aasta jooksul. Keenias on pikamaajooksjatele head treeningtingimused: ilus ilm, keskmäestik, tugevad treeningpartnerid.

Viimased kolm aastat olen treeningute kõrvalt juhtinud projekti nimega “Eesti maja Keenias.” Projekt seisneb selles, et Nyahururu linnas rendime maja, kuhu kutsume elama Eesti jooksjaid, teretulnud on ka ilmarändurid. Külaliste hulgas on olnud väga erinevate elualade esindajaid, nende hulgas ka misjonäre. Minu jaoks on see projekt olnud loomulik jätk minu Keenias käimistele: võimalus teenida kaasmaalasi võõras kultuuriruumis. Meie majarahval on oma missioon ka kohaliku kogukonna jaoks: aeg-ajalt käime eestlastega koolides, kirikutes ja vanglas. Sageli räägime usust, vahel tutvustame Eestit, tihtilugu oleme lihtsalt kuulajate hulgas. Sel aastal õnnestus meil kokku viia Eesti kuulsaim noorsportlane Kelly Sildaru ja 400 kohalikku koolilast: räägiti Kelly suusatamisest ja Eestist. Üritust kajastasid ka Keenia meediakanalid. Minu jaoks oli see Keenia reis justkui müüri ette seisma minek. Müürist oli vaja kuidagi üle ronida. Üks suuremaid väljakutseid treeningute ja Eesti maja koordineerimise kõrval oli see, kuidas perega selle kõige keskel ellu jääda. Tagasi vaadates oli see vaid Jumala ime, kuidas Maili suutis selle virvarri keskel üheaegselt vanemale lapsele koduõpet teha, noorimat imetada ning samal ajal kolmeaastast poissi taltsutada. Kõige muu juures tuli silmitsi seista erinevate haigustega, korrumpeerunud politsei ning viisaprobleemidega. Sellele vaatamata jõudsid kõik need 40 kaasmaalast, keda Eesti majas kohtasime, tervelt Eestisse tagasi ning boonuseks olid head sportlikud saavutused pärast kolme ja poole kuu pikkust treeninglaagrit. Jällegi pean tõdema, et ma ei pea mitte üle müüride ronima, vaid võin öelda nii, nagu ütleb Taavet oma Jumala kohta: “Sinuga ma jooksen väehulga kallale, oma Jumalaga ma hüppan üle müüri” (2 Sm 22:30).

Koguduse vend Tiidrek Nurme

Terve maikuu infoleht